Ma käisin augustis sellel üritusel ise ka kohal koos Edgar Kiisa, Hendrik Grossi, Kristel "Kriska" Orasmäe ja Rikiga. Esimesed kolm võistlesid, aga ühtegi poodiumikohta kahjuks sel aastal ei tulnud. Kiisal läks küll kõige paremini, kuid finaali jõudsid ikka tõsiselt andekad ja kreisid kutid. Parimatest ja tuntumatest nimedest olid kohal näiteks Candy Jacobs(jäi teiseks), Axel Cruysberghs(jäi kolmandaks) ja Ross McGouran(tegi kvalifikatsioonis lihtsalt show'd, aga ei kvalifitseerunud).Kuna ESC sai sel aastal 10-aastaseks, oli park üles ehitatud vastavat sündmust silmas pidades. Täispuhutud õhupallid, keset parki ehitatud suur roosa tort-obstaakel ja ürituse maskotiks kloun.
Kiisat tsiteerides, siis :" Poisid, meid on Simpel Sessioniga ära hellitatud " - park oli ikka suuuhhttt raske. Aga kui hakata ESC'i korraldust võrdlema Simpel Sessioniga, siis viimane jääb igaljuhul peale. Kahtlane oli ka see, et enamus võistlejaid olid ikka ainult Šveitsist ja Saksamaalt.
Välja oli ehitatud miniramp, kus panid hullu ikka suht pisikesed kutid. Minirampi finaali ise ei näinud, aga Teile näitamiseks on video küll olemas
Õhtuti olid ülimassiivsed peod, mille süsteemidest me tegelikult mitte midagi aru ei saanud. šveitsis ongi vist kombeks ehitada 5-6 erinevat peokohta ühele suurele territooriumile, veits nagu Protest-Korter värk, aga no ikka väga segane oli . Võib-olla ka tänu sellele, et pidudesüsteem veider oli, leidsime me enda jaoks ikka väga väärt koha - Black Cross Bowl'i, kus peaaegu igal õhtul kohalikega jämmisime. Nad on küll alguses väljamaalaste suhtes üsna skeptilised ja ebasõbralikud, aga kui nendega mõnusalt suhelda, siis harjuvad päris kiiresti ära. Isegi sõbraks saime paari tüübiga - lubasid Eestisse külla tulla ja järgmisel aastal meid Baselis majutada.
Aga tegelt eks see Baselisse kohalejõudmine oli ka üks paras katsumus. Sõitsime sinna ju ikkagi väikese Toyota Aurisega, esimest korda selle seltskonnaga ja üleüldse suhteliselt võõras ettevõtmine. Kaks esimest ööd-päeva veetsime autos, aga Lõuna-Saksamaal organiseeris meile keegi kaitseingel väga mõnusa ööbimise ühes perekonnas. See juhus päästis meid kõiki ilmselgest närvivapustusest ja oli maailma parim end pesta, voodis magada ja laua ääres hommikusööki süüa.
Kogu reisi peale ehk kõige värvikam juhtum oli Poolas, kui Kriska ükshetk pistis karjuma:" ouuuuu me sõitsime just ebareaalsest skateplazast mööda, lähme vaatama! " . Pöörasime auto ringi ja läksime spot'i otsima. Leidsime. Avanes totaalselt äge pilt - mägede taustal peegelsiledast betoonist ja kõiksuguste huvitavate obstaaklitega äsjavalminud park. Rõõmu oli palju ja kohe mindi ka sõitma. Kuidagi hakkas aga platsil levima jutt, et Kriska on Euroopa meister ja see tähelepanu, mis temale lõpuks osaks sai oli uskumatu. Lapsed käisid autogramme küsimas, üks kõigile tundmatu kohalik "miljonär" lubas kõik fotograafid kinni maksta, et Kriskast pilte tehtaks. Väga väga segane ja hull olukord oli. Kriska jaoks ka suhteliset ebameeldiv. Aga nalja sai ja uusi kogemusi ka. Sealt minema panime lõpuks siiski suhteliselt kiirelt ja konkreetselt - asjad autosse ja gaas põhja.
Õnneks jäime ka kiirteedel ellu(kahjuks Semiri ega Franki ei näinud).
Eestisse tagasi jõudes lukustasin end kaheks päevaks oma tuppa ja kolmandal päeval olin juba suunaga Pärnu poole - Kuldrulale. Ja eks me kõik juba teame, mis seal juhtuma hakkas.
No comments:
Post a Comment