maasu jäi just seljamassazist ilma!!!
31.10.10
28.10.10
+8,5 °C
Täna käisin Premia taga. Järjekorda polnud!!! Täpsemini ma olin ainuke seal, sest suht kohe hakkasid teised tüübid ära liikuma. Mõtlesin, et saangi õppida rahulikult kõrvalt peale hüppama jne. Tegin mõned sõidud, ühe kauni bellyslide ja napilt kukkusin sabakondiga torusse boardslide katsetades. Kuna olin üksi seal siis oli iga kukkumine suht hirmus rääkimata mõnest mersust mis seal ringi tiirutas. Tellisin takso järgi kuna teised lubasid tulla alles 4 h hiljem. Takso lubas tulla poole tunniga ja siis ma sõitsin terve selle aja. Ausalt öeldes selle poole tunniga tegin vist umbes sama palju sõite kui ma tavaliselt mitme tunniga teen, sest järtsi polnud ja kellegiga rääkida ka mitte:D Takso jõudis ja viimase sõiduga tuli koba peale ilus switch-up...ajeeee:D päev ei olnudki enam nii halb
Nii kui koju jõudsin ütleb Ann, et hakkab kohe varsti liikuma Premia poole...ousnääp
Don't Panic!
Eile sain kätte Isenseveni uue filmi "Don't Panic!" DVD. Mõtlesin, et mis ma sellest ikka üksi vaatan, ja kutsusin teisi ka. Hilisõhtul tulidki Tiia, Rauno, Maasu ja Daniel siia. Õhtu algas Shaun White Snowboardingu pelamisega, mida mängides Maasu ajas selga lumelauakaitsmed, -prillid ja pani pähe mütsi (mu tuba on ilmselt kõige palavam maailmas). Lõpuks kui sellest küllalt sai, hakkasime vaatama Isensevenit ja hiljem jooksis taustaks veel I ride Park City.
Vahepeal tegime Danielile paraja kambaka - deodorandid, silmapliiatsid, ripsmetuššid. Võite 3 korda arvata kui hea lõhn minu kodu ülemisel korrusel on. Öö lõppes, või isegi varahommik algas, Räägu burxis käimisega ja väikse reiviga maja ees/autos. Umbes kella 5 paiku, kui teised ära olid läinud, hakkas aeg eriti kiirelt liikuma. Ja toast rääkides.. Öö läbi olid aknad lahti, aga haiseb siiani!
Eile päeval aga sai Premias käidud. Mina läksin juba varakult sinna ja kella 21ks olin super-väsinud, keha ei allunud enam tahtele. Ülle tuli umbes samal ajal kui mina. Tia hiljem. Midagi märkimisväärset me seal vist eile ära ei teinud, niiet las ta hetkel olla.
27.10.10
| 1. | Chickapow | |
| (int) A celebration of joy, excitement, or pride. Chickapow has no direct definition; it could mean a multitude of things. Chickapow must be said in a certain voice, like a samurai would say it. Chickapw is normally used by itself. (n) Whatever you want, but usually something wrong, drugs, alcohol, or pussy. Chickapow could even mean food. (int) Man, we went to the mall the other day, and AJ was like Chickapow! (n) You went to get chickapow without us? Peab armastama googeldamist:D | ||
hõõ 1414
Esiteks on üks väga halb uudis. Lähiajal lubab kuni 8 kraadi sooja, tänu millele on raske uskuda, et ka see aasta juba novembri esimene nädalavahetus kuutsekale saab minna.
Teiseks Nõmme Lumepargil on eriti chill uus koduleht ja näiteks 10x piletihinnad on juba paranenud(mulle meeldib, et alla 115cm kiivriga saavad tasuta, damn).
Teisipäeval käisime Tiiaga jälle Premias. Mõtlesime, et oleme esimesed, kes jõudsid (jälle!), aga PIUPAU oli poodi läinud. Päeval käis seal igast erinevaid inimesi läbi, aga kui kõik olid läinud, jäime veel Tiiaga kahekesi sõitma. Enam-vähem sai välja mõeldud ka, mis trikid lähipäevadel kindlasti ära tahaks teha.
hajeeba
26.10.10
Let's make better mistakes tomorrow ?
Kuna naiste lumelauafilmi "Let's make better mistakes tomorrow" esilinastused on suuremates linnades üle maailma, siis avastasin, et 2.november on just see päev, kui seda filmi näidatakse Helsinkis. Hetkel on aktuaalne teema seda sinna vaatama minna. Eks lähipäevil selgub.
Ja kui kellegil peaks olema tutvusi Tallinkis või Tallinki sooduskuponge, siis need ilmselt kuluks marjaks ära.
25.10.10
24.10.10
ESC + eurotrip august 2010
Kuna tänane ilm on selline soe-vihmane-hall-pühapäev, siis sõitma minna ei viitsinud. võib-olla õhtul. Aga olen siin juba paar tundi erinevaid ja mõnusaid skede-,laua- ja surfivideosid vaatanud ja sattusin juhuslikult ESC 2009 aasta võistlusvideo peale.
Ma käisin augustis sellel üritusel ise ka kohal koos Edgar Kiisa, Hendrik Grossi, Kristel "Kriska" Orasmäe ja Rikiga. Esimesed kolm võistlesid, aga ühtegi poodiumikohta kahjuks sel aastal ei tulnud. Kiisal läks küll kõige paremini, kuid finaali jõudsid ikka tõsiselt andekad ja kreisid kutid. Parimatest ja tuntumatest nimedest olid kohal näiteks Candy Jacobs(jäi teiseks), Axel Cruysberghs(jäi kolmandaks) ja Ross McGouran(tegi kvalifikatsioonis lihtsalt show'd, aga ei kvalifitseerunud).
Kuna ESC sai sel aastal 10-aastaseks, oli park üles ehitatud vastavat sündmust silmas pidades. Täispuhutud õhupallid, keset parki ehitatud suur roosa tort-obstaakel ja ürituse maskotiks kloun.
Kiisat tsiteerides, siis :" Poisid, meid on Simpel Sessioniga ära hellitatud " - park oli ikka suuuhhttt raske. Aga kui hakata ESC'i korraldust võrdlema Simpel Sessioniga, siis viimane jääb igaljuhul peale. Kahtlane oli ka see, et enamus võistlejaid olid ikka ainult Šveitsist ja Saksamaalt.
Välja oli ehitatud miniramp, kus panid hullu ikka suht pisikesed kutid. Minirampi finaali ise ei näinud, aga Teile näitamiseks on video küll olemas
Õhtuti olid ülimassiivsed peod, mille süsteemidest me tegelikult mitte midagi aru ei saanud. šveitsis ongi vist kombeks ehitada 5-6 erinevat peokohta ühele suurele territooriumile, veits nagu Protest-Korter värk, aga no ikka väga segane oli . Võib-olla ka tänu sellele, et pidudesüsteem veider oli, leidsime me enda jaoks ikka väga väärt koha - Black Cross Bowl'i, kus peaaegu igal õhtul kohalikega jämmisime. Nad on küll alguses väljamaalaste suhtes üsna skeptilised ja ebasõbralikud, aga kui nendega mõnusalt suhelda, siis harjuvad päris kiiresti ära. Isegi sõbraks saime paari tüübiga - lubasid Eestisse külla tulla ja järgmisel aastal meid Baselis majutada.
Aga tegelt eks see Baselisse kohalejõudmine oli ka üks paras katsumus. Sõitsime sinna ju ikkagi väikese Toyota Aurisega, esimest korda selle seltskonnaga ja üleüldse suhteliselt võõras ettevõtmine. Kaks esimest ööd-päeva veetsime autos, aga Lõuna-Saksamaal organiseeris meile keegi kaitseingel väga mõnusa ööbimise ühes perekonnas. See juhus päästis meid kõiki ilmselgest närvivapustusest ja oli maailma parim end pesta, voodis magada ja laua ääres hommikusööki süüa.
Kogu reisi peale ehk kõige värvikam juhtum oli Poolas, kui Kriska ükshetk pistis karjuma:" ouuuuu me sõitsime just ebareaalsest skateplazast mööda, lähme vaatama! " . Pöörasime auto ringi ja läksime spot'i otsima. Leidsime. Avanes totaalselt äge pilt - mägede taustal peegelsiledast betoonist ja kõiksuguste huvitavate obstaaklitega äsjavalminud park. Rõõmu oli palju ja kohe mindi ka sõitma. Kuidagi hakkas aga platsil levima jutt, et Kriska on Euroopa meister ja see tähelepanu, mis temale lõpuks osaks sai oli uskumatu. Lapsed käisid autogramme küsimas, üks kõigile tundmatu kohalik "miljonär" lubas kõik fotograafid kinni maksta, et Kriskast pilte tehtaks. Väga väga segane ja hull olukord oli. Kriska jaoks ka suhteliset ebameeldiv. Aga nalja sai ja uusi kogemusi ka. Sealt minema panime lõpuks siiski suhteliselt kiirelt ja konkreetselt - asjad autosse ja gaas põhja.
Õnneks jäime ka kiirteedel ellu(kahjuks Semiri ega Franki ei näinud).
Eestisse tagasi jõudes lukustasin end kaheks päevaks oma tuppa ja kolmandal päeval olin juba suunaga Pärnu poole - Kuldrulale. Ja eks me kõik juba teame, mis seal juhtuma hakkas.
Ma käisin augustis sellel üritusel ise ka kohal koos Edgar Kiisa, Hendrik Grossi, Kristel "Kriska" Orasmäe ja Rikiga. Esimesed kolm võistlesid, aga ühtegi poodiumikohta kahjuks sel aastal ei tulnud. Kiisal läks küll kõige paremini, kuid finaali jõudsid ikka tõsiselt andekad ja kreisid kutid. Parimatest ja tuntumatest nimedest olid kohal näiteks Candy Jacobs(jäi teiseks), Axel Cruysberghs(jäi kolmandaks) ja Ross McGouran(tegi kvalifikatsioonis lihtsalt show'd, aga ei kvalifitseerunud).Kuna ESC sai sel aastal 10-aastaseks, oli park üles ehitatud vastavat sündmust silmas pidades. Täispuhutud õhupallid, keset parki ehitatud suur roosa tort-obstaakel ja ürituse maskotiks kloun.
Kiisat tsiteerides, siis :" Poisid, meid on Simpel Sessioniga ära hellitatud " - park oli ikka suuuhhttt raske. Aga kui hakata ESC'i korraldust võrdlema Simpel Sessioniga, siis viimane jääb igaljuhul peale. Kahtlane oli ka see, et enamus võistlejaid olid ikka ainult Šveitsist ja Saksamaalt.
Välja oli ehitatud miniramp, kus panid hullu ikka suht pisikesed kutid. Minirampi finaali ise ei näinud, aga Teile näitamiseks on video küll olemas
Õhtuti olid ülimassiivsed peod, mille süsteemidest me tegelikult mitte midagi aru ei saanud. šveitsis ongi vist kombeks ehitada 5-6 erinevat peokohta ühele suurele territooriumile, veits nagu Protest-Korter värk, aga no ikka väga segane oli . Võib-olla ka tänu sellele, et pidudesüsteem veider oli, leidsime me enda jaoks ikka väga väärt koha - Black Cross Bowl'i, kus peaaegu igal õhtul kohalikega jämmisime. Nad on küll alguses väljamaalaste suhtes üsna skeptilised ja ebasõbralikud, aga kui nendega mõnusalt suhelda, siis harjuvad päris kiiresti ära. Isegi sõbraks saime paari tüübiga - lubasid Eestisse külla tulla ja järgmisel aastal meid Baselis majutada.
Aga tegelt eks see Baselisse kohalejõudmine oli ka üks paras katsumus. Sõitsime sinna ju ikkagi väikese Toyota Aurisega, esimest korda selle seltskonnaga ja üleüldse suhteliselt võõras ettevõtmine. Kaks esimest ööd-päeva veetsime autos, aga Lõuna-Saksamaal organiseeris meile keegi kaitseingel väga mõnusa ööbimise ühes perekonnas. See juhus päästis meid kõiki ilmselgest närvivapustusest ja oli maailma parim end pesta, voodis magada ja laua ääres hommikusööki süüa.
Kogu reisi peale ehk kõige värvikam juhtum oli Poolas, kui Kriska ükshetk pistis karjuma:" ouuuuu me sõitsime just ebareaalsest skateplazast mööda, lähme vaatama! " . Pöörasime auto ringi ja läksime spot'i otsima. Leidsime. Avanes totaalselt äge pilt - mägede taustal peegelsiledast betoonist ja kõiksuguste huvitavate obstaaklitega äsjavalminud park. Rõõmu oli palju ja kohe mindi ka sõitma. Kuidagi hakkas aga platsil levima jutt, et Kriska on Euroopa meister ja see tähelepanu, mis temale lõpuks osaks sai oli uskumatu. Lapsed käisid autogramme küsimas, üks kõigile tundmatu kohalik "miljonär" lubas kõik fotograafid kinni maksta, et Kriskast pilte tehtaks. Väga väga segane ja hull olukord oli. Kriska jaoks ka suhteliset ebameeldiv. Aga nalja sai ja uusi kogemusi ka. Sealt minema panime lõpuks siiski suhteliselt kiirelt ja konkreetselt - asjad autosse ja gaas põhja.
Õnneks jäime ka kiirteedel ellu(kahjuks Semiri ega Franki ei näinud).
Eestisse tagasi jõudes lukustasin end kaheks päevaks oma tuppa ja kolmandal päeval olin juba suunaga Pärnu poole - Kuldrulale. Ja eks me kõik juba teame, mis seal juhtuma hakkas.
23.10.10
Ciao, chickad, ma nüüd lähen
Täna istub üks chicka lennuki peale ja sõidab ära.
Pärast mõnusaid sõidupäevi Premias on seda küll raske teha, kuid panen oma ootused selle peale, et kui tagasi jõuan, katab Eestimaad juba paks ja valge lumevaip.
Kui meie alustasime oma hooaega juba 2 nädalat tagasi Premias, siis britid teevad seda ametlikult 20.-24. oktoobril Londonis - suure suusa ja lumelaua show'ga. Loodan, et jõuan linnas ringi kruiisimise ja ägedate vintage poodide külastamise vahelt aega ka sellele üritusele pilgu peale visata. Kes siis ei tahaks näha südalinnas asuvat 15m kikkerit või DC moeshow'd?
See ya soon, chickas!
22.10.10
22.10.2010
Reedel tuligi lund. Vaatasin taevast üles ja tunne oli hea. Telefon oli täis MMSe ja sõnumeid inimestel, kellega pole ammu suhelnud, aga kellele ma tänu lumele meelde tulin. See oli nii armas. Pidin terve päev kannatama, kuni lõpuks umbes seitsme aeg jõudsin Premiasse. Tublimad olid juba ühest seal olnud.
Sain eile Blue-Tomatost tellitud kama kätte, ja ma olen asjadega jälle väga rahul. Kui ma sõitma läksin, siis alguses nagu ei sujunud jälle nii hästi, kõik süüdistasid uut jopet. Siis hakkas aga minema.
Siis tekkis Maasul idee teha run switchis.. Ma olin eriti hirmul ja algul ei tahtnud üldse selle ideega kaasa minna, ma pole varem üldse switchis midagi teinud, rääkimata sellisest torust või pealesõidust. Esimese katsega ei tulnudki feili – suutsin boardslide ära händelida. Selline tuhin tuli sisse, sõitsin päris kaua ainult switchis ning tegin järgmise avastuse – switchis on switch-upi lihtsam teha kui õige jalg ees sõites. Pärast oli isegi naljakas õige jalg ees minna, pabistama ei pidanud üldse.
Eriti äge, et olime tšikkidega kõik sõitmas, tegime fotoshuuti ja harjutasime uusi asju. Väike plaan on kellegilt kaamerat sebida, sest hetkel on sõidupäevad väga sujuvad olnud ja tahaks seda jäädvustada rohkem kui piltidele.
Eilne päev andis kahtlemata juurde palju head energiat ning suurendas veel rohkem meie lumeootusi.
Hetkel on õues jälle kaunis vaade - päike ja lumi. Nautigem!
21.10.10
Kunagi ei ole kahte head sõidupäeva järjest!
Täna pidime Tiiaga taas tõdema fakti, et kaks päeva järjest ei saa olla hea sõidupäev. Tiia läks kuttidega juba varakult sõitma ja kui ma kohale jõudsin, ta ütles, et ei suju täna. Esimene sõit ma seda ei tundud, aga järjest rohkem hakkasin sama ka ise tajuma. Lund on endiselt palju ja tingimused hämmastavalt head, täna näiteks sadas laia lörtsi kui seal olime.
Kust tuli aga chickapow? Mina (ja ilmselt teised tsikid) olen juba kaua mõelnud, et Eestis pole sellist all-girl teami.. Tiiaga koos sõites ja hängides Premias hakkas see idee meile nii väga meeldima, et läks vist ainult kaks päeva, kui me olime 100% kindlad, et me hakkame mingit asja ajama. Kõige raskem oli see nime mõtlemine, aga kui juba kolmekes koos istusime ja natuke pead vangutasime, saimegi oma nime kätte. Nüüd tuleb loota lumisele talvele, uutele trikkidele ja rohketele sõidupäevadele, et meil ikka oleks, mida üles märkida!
Homme on plaanis ka väike pildi-session Premias, minu soov oleks, et saaks üle paari päeva homme vihmata sõita :)
20.10.10
Seda me teeme ja need me oleme
Ann
TiiaEt natukene juttu ka oleks, siis tänane session algas Annil & Mirjamil lumeloopimisega, sest soe vihm oli plazast enamuse üles sulatanud. Ise jõudsin kohale veidi enne kella 1800-i . Alustasime oma vanade trikkide meeldetuletamise ja uute trikkide õppimise-lihvimisega. Tegelikult mõtlesime terve õhtu, et miks suusatajaid-laudureid rohkem pole, aga siis juba jõudsid Ossuboy ja Oskar. Mängisime "Kolme miinust".Võitjaid polnud ja miinuseid ei jagatud. Sauekaid ootasime kokku 3 tundi ja kui nad siis lõpuks jõudsid olime meie end juba täitsa sodiks sõitnud ja kaua enam ei jaksanud - viimased run'id olid ebakindlad ja tunnetus oli läinud. Veidi jämmisime veel, aga lõpuks pakkisime ikkagi asjad kokku ja koju ära.
Väärt koht see Autumn Wonderland.
Head ööd
Subscribe to:
Posts (Atom)