Sellel kaunil päikesepaistelisel neljapäeval, külastasin lisaks kõikidele muudele põnevatele kohtadele (sealhulgas kool, kodu ja trenn) ka Eesti Suusaliidu hooaja lõpetamist. Selleks ajaks, kui mina otse koolipingist üritusele kohale jõudsin, olid kõik freestylerid juba tagasihoidlikult ühte ruumi nurka kogunenud ning hoidsid rõõmsalt käes oma teist või kolmandat šampuseklaasi.
Aeg kulges üpris kiiresti, kiideti kõiki selle aasta tublisid sportlasi, kulutades ilmselgelt kõige rohkem aega mitte sportlaste, vaid nn "aasta tegijate" ehk siis ürituste korraldajate ja organiseerijate tunnustamiseks. Lugu polnud ka sellest, et enamus teksti avaras ruumis kaotsi läks ning meieni ei jõudnud. Siiski oli põnev Lembitu Kuuse selget ja kõlavat häält ka esimest korda live'is kuulda ning soovi korral silmi sulgedes talviseid lehmakellade ja eestlaste lemmikkommnetaatori häälega täidetud pühapäevahommikuid meenutada.
Viimaks jõudis kätte aeg toidu kallale asuda ning kõige isuäratavamaks kujunesid mitte magustoidud (mis olid muide võrratud), vaid suusaliidu klatš, uued uudised ja varem kuulmata jäänud informatsioon.
Lõppkokkuvõttes oli üritus meeldiv (võib-olla ehk mitte vaid suusaliidu autode jaoks, mis kõik rõõmsalt vales asendis tee ääre olid pargitud ning mille kojameeste alt võis iga juht ühe kauni kollase trahvipaberi leida). Küll aga ei hinda ma mitte seda plastikust kobakat, mis mulle Parima Juunior Lumemelauduri 2010/2011 tiitliga määrati, vaid pigem seda üllatust ja eneseületamist, mille ma sellel hooajal nii edukalt esinedes saavutasin.
