Maarjakas, maarjakas

Alustuseks pean ütlema, et Ron ja Johannes on Maarjamäel ikka väga kõva tööd teinud ja korrliku railgardeni kokku pannud. Rääkimata veel sellest et nad pea iga õhtu seda ilusti hooldamas käivad. Props!

Ärge siis kindlasti ka Maarjamäe Backyard pargi Railjami maha magage! See toimub juba 18. veebruaril, rohkem infot leiate siit.

Eile käisin seda mõnusat parki sõitmas. Alustuseks vedasin muidugi nagu kord ja kohus laua ja kogu kama kooli kaasa, kus see garderoobis pingi all nagu ikka vargsaid pilke püüdis.

Esimesena külastasin Laulukat ja minu esialgne vaimustus, mis pärast pikka aega lauaga sõitmata olemist ikka tekib, kadus alles siis, kui ma S-reili jaoks liiga vähe hoogu võtsin ja jala mõnusalt reili püsti hoidvate torude vahele kiilutasin. Pigistad silmad kinni, neelad valu alla ja lased edasi. Aga kui lõpuks õhtul kodus pilgu peale heitsin oli juba päris paistes ja nahka oli ka ikka mõnusalt maha tulnud. Eks jääb loota, et armid kaunistavad naisi nii sama palju kui mehi.

Kui ma bussipeatusesse jõudsin ja buss viis täpselt sel hetkel ette sõitis, et mind lahkelt otse Maarjakale transportida, ei olnud endisest valust enam haisugi järel. Jõudsin kohale täpselt enne pimedaks minemist, nii et jõudsime just prožed üles sättida ja siis laskus maale pilkane pimedus koos ühe tähega kuu all. Obstaakleid oli üllatavalt palju ja erinevaid ning ka üldine seisukord polnud laita. Viis miinus aitas nagu alati aega mõnusamalt mööda saata ja innustas edukalt uusi trikke proovima. Pean siinkohal kohe väga kiitma seda suurt oranži solgikat, mida tõesti nii mõnus libistada on.

Aga väga mõnus päev oli. Nüüd hakkame veel oma tiimworki lihvima ja sõidame ennast Whiteoutiks ikka korralikult vormi. Näeb siis seal!